Tänapäeva autod sisaldavad kümneid eri ülesandeid täitvaid arvuteid. Nende põhiülesandeks on sõiduki erinevate komponentide töö monitoorimine ja/või tõhustamine, tagades seeläbi komponentide töö suurema efektiivsuse ning andes aegsat tagasisidet tekkinud või potentsiaalselt tekkivate vigade kohta. See kõik muudab lihtsamaks nii autoomaniku kui -mehaaniku elu. Katseeksitusmeetodil probleemide tuvastamine on uuemate autode puhul jäänud minevikku ning enam pole tarvis probleemsete komponentide leidmiseks kõiki potentsiaalseid veatekitajaid läbi kontrollida.

Mõne sõnaga arvutitest

Autodesse ehitatud arvutite hulka kuuluvad laias laastus erinevad sensorid, protsessorid ning konsoolid. Sensorid tegelevad komponentide töö monitoorimisega ning annavad vajalikku informatsiooni protsessoritele, mis infot töötlevad ning seeläbi vastavate komponentide tööd tõhustavad või juhivad. Erinevad konsoolid annavad info omakorda edasi autojuhile endale ning võimaldavad teatud asju reguleerida või aktiveerida. Näiteks on arvuti juhitav kliimaautomaatika seade, kus konsooli abil on võimalik reguleerida sõiduki sisetemperatuuri. Ülejäänud töö teevad ära sensorid, mis temperatuuri tunnetavad ning protsessorid, mis kliimaseadet vajalikul määral tööle panevad.

Arvutite täpne arv ja keerukus sõltub paljuski auto margist ja lisavarustuse hulgast. Enamikel tänapäeva autodel on protsessorid, mis tegelevad mootori ja automaatkäigukasti juhtimisega, digitaalse pardakompuutri tööga, muusikasüsteemi tööga, ohutussüsteemiga, ABS piduritega, tulede automaatikaga, püsikiiruse hoidjaga jne.

„Check Engine“ tuluke ja muud veateated

Jõudes üldiselt arvutite teemalt veakoodideni, toome näiteks mootori tööd juhtiva protsessori. Nimelt saab protsessor mootoris olevatelt anduritelt infot selle kohta, milline on mootoris hapniku tase, õhusurve, mootori- ja õhutemperatuur; lisaks detonatsiooniandurist tulevad andmed, gaasipedaali asend jne. Sensoritelt tuleva info puhul saab protsessor mootori tööd juhtida ja analüüsida, muutes vastavalt vajadusele mootori komponentide tööd (sissepritse kogus, plahvatuste ajastamine, pöörded jne). See kõik tõstab mootori töö efektiivsust. Tavapäratust mootori käitumisest antakse autojuhile teada „Check Engine“ tulukese läbi auto armatuuril.

Sellise tulukese põlema süttimisel tasubki viivitamatult pöörduda asjatundliku remonditöökoja poole, kellel on võimekus teha diagnostikat ehk lugeda tulukese põlemasüttimise taga olevat veakoodi. Diagnostikamasinad leiavad veakoodi üles ning annavad sellega kaasaskäiva lühikese veateate. Diagnostika koodid saab jagada nelja peamisse kategooriasse: jõuülekanne (powertrain, P.), kere (body, B.), šassii (chassis, C.) ja võrguühendused (network communications, U.).

Levinumad veateated

Tihedamalt esinevad veateated käivad näiteks hapnikuanduri ehk lambda, mootoritõrgete, kütusepaagi õhutuse, EGRi ehk heitgaaside süsteemi ja katalüüsmuunduri kohta. Diiselautode puhul on tihti esinevaks veateateks DPF filtri ehk diislikütuse tahkete osakeste filtri tõrked.

Kuna veateadete nägemine ei anna alati ammendavat ülevaadet auto tervisest ning teatud veateadete põhjal võivad asjatundjad ennetavalt tuvastada kaasnevaid probleeme või prognoosida lähitulevikku, tasub veakoodide lugemiseks ja edasiste tööde planeerimiseks alati pöörduda professionaalide poole.